Minu filmijutud: Detsember 2009

23. detsember 2009

Night at the Museum (2006)

Öö muuseumis

Lavastaja: Shawn Levy

Osades: Ben Stiller, Carla Cugino, Ricky Gervais, Robin Williams, Jake Cherry jt.

"Öö muuseumis" räägib loo Larry Daley'st (Ben Stiller), kes on lahutatud oma naisest ning ei suuda leida omale püsivat töökohta. Ta üritab lisaks selle võita oma poja Nicki (Jake Cherry) poolehoidu, kes on hakanud temast võõranduma. Sellepärast otsustabki Larry minna tööagentuuri ja sealt leiabki ta uue töökoha öövalvurina Ameerika Loodusajaloo Muuseumis. Kolm vanemat töötajat annavad Larryle õpetussõnu ning mainivad ka seda, et keegi "sisse ja välja ei pääseks". Öösel avastabki mees, et muuseumi eksponaadid ärkavad ellu ning tekitavad igasugust segadust.

Juhtusin seda filmi kunagi kogemata kinos vaatama ja ütleksin, et polnud vigagi. Pigem lastele mõeldud, kuid sobib ka vanemale vaatajaskonnale, sest filmi idee on suhteliselt uudne, mitte mingi vana ja kulunud komöödia "uus vaatenurk". Film põhineb Milan Treci lasteraamatul.

Üks mu lemmiktegelasi oli kindlasti elav Türannosaurus, kes oli üks suur koerakont tegelikult, aga selline lõbus tegelane ikkagi. Huvitav oli ka sõda kauboi Jebediah (Owen Wilson) ja suursuguse Rooma kindrali Octavianuse (Steve Googan) vahel, eriti sellepärast, et nemad ja nende armee olid miniatuursed nukud. Ei maksa unustada ka väga tarka Theodore Roosevelti (Robin Williams), kes ajagas tarkussõnu siia ja sinna.

Päris palju sai naerda, kuigi tumedaks jäi minu jaoks see, et mis põhjusel kõik muuseumi eksponaadid oma kohale naasid, sest mõned neist olid ikkagi uskumatult lollid, ilmselt selle needuse mingi teema. Rohkem vist eriti ei viriseks.

Film oli hästi teostatud, jäin rahule nii muusika, näitlejate kui ka filmi sisuga. Siiski mitu korda vaadates juba tüütas ära, jääb ikkagi midagi puudu, mis iganes see ka ei oleks. Võrreldes selle filmi järjega "Night at the museum: Battle of the Smithisonians" oli esimene osa super, sest teine osa oli liialt ülepakutud ja suhteliselt naeruväärne.

Hinne on selline, sest idee on küll hea, olen suht kõigega rahul, aga ega ta mingi tippfilm ei ole, lihtsalt tavaline ära solkimata komöödia.

6/10

Lingid:

19. detsember 2009

V For Vendetta (2005)

V nagu veritasu

Lavastaja: James McTeague

Osades: Hugo Weaving, Natalie Portman, Stephen Rea, Stephen Fry, John Hurt jt.

Samanimelisel koomiksil põhinev film, mis keskendub salapärasele maskis mehele nimega V (Hugo Weaving), kes üritab hävitada totalitaarset korda, mis Inglismaal aastal 2038 valitseb. Peategelase kaaslaseks saab noor neid Evey (Natalie Portman), kelle maskis kangelane päästab valitsuse jõhkardite käest. Terve film näitab seda, et kui on olemas idee, siis on alati keegi, kes selle idee teostab. Põhiteemaks on lause "Remember, remember the fifth of november", ja seal on mida mäletada...

Esimese asjaga meeldis mulle näiteljate valik: Hugo Weaving oma šarmantse häälega võlus juba treileris, kuna tal oli mask ees, ei tekkinud väga seda efekti, et Matrix on tagasi koos Agent Smithiga. Natalie Portman on tegelikult päris tugev näitlejanna, selline leebe, aga kui vaja, siis karm. Nad koos oleks olnud väga hea paar, kuid kahjuks ei keskendu film armastusele, vaid rahva heaolule.

Võitlusseenid olid hästi lavastatud, oli küll palju eriefekte, kuid need nagu sobisid konteksti.

Ka koomiksi/filmi idee oli läbimõeldud. Mäletan, kuidas koolis oli juttu sellest, et iga riik läbib koguaeg erinevaid valitsemisetappe, kuid ei mäleta, mis filosoofi idee see oli. Kõik riigid läbivad erinevaid režiime ning selle filmi sisu ehk totalitaarne kord nii tuntud riigis nagu Suurbritannia ei näi erilise utoopiana.

Midagi jäi ikkagi puudu minu jaoks, ootasin midagi enamat. Aga mõnus vahepala ikkagi, soovitan vaadata.

7/10

Lingid:

I Am Legend (2007)

Mina olen legend

Lavastaja: Francis Lawrence

Osades: Will Smith, Alice Braga, Charlie Tahan, Dash Mihok jt.

Richard Matheson avaldas aastal 1954 romaani "I Am Legend", mis oli mõjutatud nii vampiiri žanrist kui ka zombide lugudest ning põhi ideeks oli ülemaailmne vampiirilaadne haigus, mis viib tsivilisatsiooni lõpuni.

Kuna film põhineb sellel teosel, räägib ka film samast asjast. Peategelaseks on Robert Neville (Will Smith), kes on ellujääja pandeemias, mis tappis põhimõtteliselt terve inimkonna. Ta elab New Yorgis koos oma koeraga, püüab leida ravi sellele haigusele ja ka teisi inimesi, kes haiguse vastu on immuunsed. Kuid tegelikult ei ole Robert üksi - pimeduse saabudes tulevad välja haiguse tõttu muteerunud koletised, kes janunevad vere järele...

Mäletan, kui esmakordselt nägin selle filmi treilerit. Ma ei kahelnud, et see on hea film, sest sellist ideed on päris raske ära vussida. Igaljuhul, ma ei teinud sellist kurja nagu tavaliselt, et vaatan arvutist, vaid läksin kohe kinno vaatama, kui film Eestisse jõudis. Seda ma ei kahetse, sest see on tõesti hea film. Seal on omajagu põnevust, ulmet, õudust, armastust, kurbust ja draamat. Kõik need komponendid on ühendatud nii, et tekib midagi, mida eriti tihti ei juhtu - muljetavaldav ja meeldejääv film, mida on samal ajal ka väga hea ning huvitav vaadata.

Terves filmis on ühendatud meeleheide ja lootus, Will Smith oskab ka seda välja mängida, koguaeg on tunda seda, mida peab tundma inimene, kellele on jäänud vaid tema koer, kõik muu on kadunud.

Eriti meeldib mulle stseen, kus kell heliseb ehk siis päikeseloojang, mängib "Bob Marley - Three Little Birds" ning siis sulgeb peategelane kõik aknad ja uksed tõsiste metallist plaatidega. Edasi on näha ust ja kosta tõsiselt koledaid hääli, mis siis näitavad, kui metsikud on need elukad, kes öösiti väljas on.

Väga ärev oli stseen, kus Roberti ainukene sõber, koer Samantha, läheb pimedasse majja ning meeleheites jookseb mees koerale järgi, teades, et iga hetk võib olla tema viimane...

Filmil on ka kaks erinevat lõppu, kuid eelistan pigem seda lõppu, mis lõpuks jäeti, sest alternatiivne lõpp on selline "happily ever after with monsters", kuid õige lõpp "trying to survive". Minu hinnang on ilmselt juba teada, üritasin olla objektiivne, ma ei tea kuidas see välja tuli, kuid kuna see film ikkagi minu silmis on tõesti hea, ei jää muud üle, kui:

10/10

Lingid:

14. detsember 2009

The Cove (2009)

The Cove - Mere verine saladus

Kõik teavad, mis riik maailma on kõige suurim kalaarmastaja - muidugi Jaapan. Kuid pealispinna all on peidus asjad, mida isegi jaapanlased ise ei tea. See film räägib, kuidas grupp aktiviste püüab Jaapanis Taij linnas päevavalgele tuua kohutavat tõde, kuidas delfiine tapetakse ning seda tehes kasutades tipp-tehnoloogiat ja proovides mitte vahele jääda.

Väga huvitav dokumentaalfilm, kus kõige šokeerivamaks kaadriks oli delfiin, kes oma veres ujub ja lõpuks vee alla vajub,aga see ei suudaks ju kedagi külmaks jätta...või kas on see ikka nii? Aastas tapetakse ümmarguselt 23 000 delfiini aastas, enamus müüakse poelettidele kas delfiiniliha või vaalaliha nime all, sest vaalaliha olevat atraktiivsem, kui delfiini oma. Lisaks sellele on avastatud, et delfiiniliha sisaldab elavhõbedat ning kui inimesed seda söövad, siis saavad nad ka ise mürgituse.

Peaaktivistiks on mees, Richard O'Barry, kes üldse algatas selle miljardite väätuses äri, treenides 5 delfiini mängima teleseriaali "Flipper" ning sellest peale hakatigi delfiini mereparkidesse ja mujale sellistesse kohtadesse viima, et rahvale rõõmu valmistada. Kurb on tõsiasi, et enamus delfiine surevad stressi tõttu, neile antakse ravimeid selle vältimiseks, kuid kus on inimlikkus??? Kõik on kuulnud lugusid, kus delfiinid päästavad inimesi hädaohust. Nimelt on nad võimelised heliga suheldes nägema inimesest läbi, nägema südant tuksumas, kuid müra, mida inimesed tekitavad, tekitabki neile stressi ja lõpuks ka surma... jube värk.

Lisaks sellele ajas närvi IWC ehk siis International Whaling Commitioni suhtumine "päästame suured vaalad, need väiksemad on rohkem sellised kalad". Päris kasutu ühendus peaks ütlema, sellepärast neist midagi enne kuulnud ei olnudki, kuigi isegi Eesti on selle liige.

Loodan, et inimesed ise kunagi saavad aru, mida nad teinud on, ja see võiks olla enne kui on juba hilja...

9/10

Lingid:

6. detsember 2009

Jennifer's Body (2009)

Jenniferi keha

Lavastaja: Karyn Kusama

Osades: Megan Fox, Amanda Seyfried, Johnny Simmons, Adam Brody jt.

Jennifer (Megan Fox) on kooli kisakooris, ta on poiste lemmik, kuid nohkliku Needy (Amanda Seyfried) jaoks on ta parim sõber. Siis aga ohverdab rokkbänd Jenniferi kuulsuse eesmärgil Saatanale ja temast saab deemon, kes toitub inimestest. Needy püüab hoiata ja päästa kõiki, kuid kas temast on vastast Jenniferie?

Ütleksin, et väga ebaõnnestunud pealkirjaga film, kui kellegile seletad, et vaatasid seda filmi, tuleb ka lisada, et "ei, see ei ole porno film". See selleks, film ise oli suhteliselt pinnapeale, pärast filmi vaatamist läksin kohe imdb'sse, et vaadata, kas see film on nagu komöödia, sest tundus vahepeal, nagu keegi tahaks nalja teha, ja ongi nii - komöödia žanr on esimene! Aga nalja seal ei leidunud, pigem tõsine - ikkagi sõbrannade katsumused.

Megan Fox on jälle tagasi oma kuuma olemusega, tal vist on raskusi tõsisemate rollidega. Ta sobis küll näljase meesteihas deemoni rolli, kuid minu arvates võiks näitlejad ka areneda, mitte leppida koguaeg kuuma tibi rolliga. Aga vaatab ja näeb. Amanda Seyfried oli hea omas rollis, väga hea näitleja, ulguvast memmekast psühhoks - osav.

Kõige parem oli filmis üks lause: "It's the truth, it's in Wikipedia!!!" Tänapäeva noorus... Aga muidu oli kõik sünge, kes ehmatab keda, oi mis nüüd juhtub jnejne. Taaskord film, mida vaadata igavusest, muul juhul ei oleks ma vist suutnud ennast seda vaatama sundida. Kui ootate põnevat õudukat, siis varuge kannatust - see film seda ei ole.

Hinnangut põhjendan sellega, et tegelikult oskasid mõned näitlejad nagu teemat vaatajani tuua ja noh, päris igavusse ma ei surnud, vaatasin filmi siiski lõpuni.

2/10

Lingid:

5. detsember 2009

Memento (2000)

Memento

Lavastaja: Christopher Nolan

Osades: Guy Pearce, Carrie-Ann Moss, Joe Pantoliano jt.

"Memento" räägib Leonard Shelby'st (Guy Pearce), kes uurib oma naise mõrva, kuid asja juures on üks aga - nimelt on Leonard saanud trauma, mille tõttu puudub tal lühiajaline mälu, ta mäletab ainult seda, mis juhtus enne õnnetust. See tähendab seda, et midagigi meeles pidada, teeb ta märkmeid nii piltidele, siltidele, kui ka isegi tatoveeringutega endale. Kas on võimalik nii elada ja leida mõrvar?

Mäletan, et esimest korda näitas seda filmi psühholoogia õpetaja, oli küll segane, aga teistkordsel vaatamisel selgines jnejne. See on muidugi selle tõttu, et filmi stseenid jooksevad tagurpidi, film agab lõpust ja lõpuks jõuab algusesse - huvitav lähenemine, tõeline ajupiinamine. Kõik keerleb mõrvari ümber, kes tappis peategelase naise, Leonardil on elus ainult üks siht ja see on mõrvari tabamine. Aga olles põhimõtteliselt invaliid oma mäluga, ei ole see sugugi lihtne, ja ka arvestades seda, et Leonard ei mäletaks, kui ta ka kellegi kätte saaks ja tapaks. Kõik on võõrad, tere filmi käivad läbi küsimused "where am i?", "why am i here?", "who are you?" jne.

Ülim inimeste usaldamine, elades vaid märkmete põhjal, aga kas need inimesed on ka väärt seda usaldust? "Remember Sammy Jenkins" - ka filmi läbiv teema, mis tõestab seda, et tegelikult on lühimälu kaotus üks rist ja viletsus...

Natalie ja Teddy - keda usalda, keda mitte? Üks veenab ühte pidi, teine teist pidi, aga tegelikult on ju nii, et kedagi usaldada saad vaid siis, kui tunned neid juba kaua ja Leonardi puhul, kurb tõsiasi, et see valetab, kelle pildile on nii kirjutatud.

Näitlejatest nii palju, et mulle meeldis Guy Pearce, sest ta nagu oskas teha nägu, et mis toimub. Samas Carrie-Ann Moss oli selline ilge bitch, kes tegelikult oli väga hale, aga siiski hea osatäitmine. Joe Pantoliano Teddy rollis oli hästi sobiv, sellis tüüpi nagu kahtlustaks umbes kõiges, kahtlane. Härra ja proua Jenkins ehk Stephenn Tobolowski ja Harriet Sansom Harris olid nagu musterpaar, nad klappisid hästi, nagu päris abielupaar. Väga hea näitlejavalik ühesõnaga, ei oska midagi halba öelda.

Muusikat ei pannud tähele, oli nii palju teksti, mida jälgida...:D

Minu jaoks oli filmi lühisõnum see, et teadmatus ei ole elu ja kättemaks on halb teejuht. Leonardil ei olnud elu, tal oli vaid üks siht, mis teda vaid ärakasutamiseni ja kõige kaotusele viis. Ärgata igal hommikul ja mõelda, mida ma teen, mis mu elu mõte on, ja siis avastada, et elul on vaid üks mõte, üks suund, üks ülesanne... Kes meist midagi sellist tahaks?

10/10

Lingid: